Sündmus mis muutis minu elu

Ütlen ausalt, et päris raske on alustada. Millest üldse alustada? Kirjeldan oma kogemust, mis muutis päris kindlasti minu mõtteviisi ja kuidas antud sündmus minu jaoks algas, kestis ja millisel kujul see lõppes. ALGUS Olen olnud see aasta päris palju kodust eemal seoses oma erialase tööga. Planeerisime osta Epuga auto. Plaan paigas ja hakkasime tegudele, millele eelnes pikk taustauuring, valimine, tülli minemine jne. Lõpuks auto valitud ja võtmed käes. Olime väga õnnelikud. Kulu õnneliku tunde saavutamiseks oli üle 6000 EUR-i. Autoga sai sõidetud nädal ja olime väga rahul. Öeldes kohe ära, kaskoga ei kiirustanud, sest AEGA on selle kiire asjaga. Augustikuu pühapäeval olin suundumas koos Epu õe mehega maale. Ise olin pikalt tööl olnud ja tahtsin KIIRESTI maale jõuda. Vihma sadas hooti päris tugevalt. Kiirus oli 100 km/h piires kui isegi mitte rohkem. Sõitsin mööda Pärnu mnt-d kuni 24-ndal kilomeetril juhtus midagi kummalist. SÜNDMUSTE KESKPUNKT ​ Vaatasin taevanurka ja järgmine hetk ma ei kontrollinud enam midagi. Tundsin kuidas auto läks sinna kuhu mina ei tahtnud. Tajusin sellel hetkel kuidas ma ei saa kontrollida edaspidiseid tegevusi, kõik lihtsalt käis liiga kiiresti. Mõtlesin, et mis edasi? Kas me saame surma? Kas minust saab potentsiaalne liiklusmõrvar? Kas mulle on antud kõigest 24 aastat elada? Mäletan, enne kui sündmuse tipphetk polnud jõudnud realiseerida, järgmine moment oli kõva heli, auto tegi piruetti ja ühesõnaga sõitsin piirdetrosside vahele ja teelt totaalselt välja. Auto nägi välja väga õudne ja kahjustused olid laastavad. Mõtlesin, et mis olukord on kaasreisijal ja olin staadiumis, kus ma ei saanud midagi aru. Detailidesse rohkem ei lasku, aga ise jäin terveks ja kaasreisija viidi haiglasse kontrolli (Traumaks oli käe põrutus ja SUUR verevalum). Mis juhtus edasi? Enesesüüdistus ja mida teised minust mõtlevad? Milline KOLE inimene ma olen! Kuidas ma küll nii mõtlematu sain olla? Kõik need kõige hullemad mõtted keerlesid terve nädal. Õnneks Epp hoidis mind õigel teel. Ma tundsin peale õnnetust ennast ikka väga halvasti ja see jääb mulle alatiseks kaasa. Põhiline on see, milliseid õppetunde ma sain antud avariist ja kuidas nendest õppust võtta. Enam ma ei kiirusta uute olukordadeni, sest liigne kiirustamine võib viia mitu sammu tagasi. Näiteks ma ei kiirusta treppidest alla jne. Teiseks, olen alati kartnud kaotada raha, nüüd kus kaotasin auto, millega kaasnes materiaalne kahju, olen ümber hinnanud rahalist väärtust. Ma tegin oma elus muudatused ja mida aeg edasi, mõtlen endamisi, et see sündmus oli mulle teatud mõttes vajalik. Mitte, et ma tahaks tuua vabandusi, aga kindlasti esialgu kõige HALVEMAS olukorras on alati midagi positiivset õppida. LÕPP Auto oli vaja piirdetrosside vahelt välja saada, kus kolm puksiiri ei olnud nõus seda tööd tegema. Appi tuli Epu kursusekaaslane Kristel oma elukaaslase Andresega ja sõbraga kes vedasid selle mu ema hoovi. Peale seda tegin pildid (Piltide tegemine oli emotsionaalselt väga raske!), et auto müüki panna. Auto seisis mõned nädalad ja peale pikka arutelu otsustasime, et autot korda ei ole mõtet teha. Eelviimane faas lõppes müügiga, kus avariiliste autode kokkuostja tegi sobiva pakkumise ja ema tegeles müügiga. Viimasena sai käidud Politseis, kus määrati kiirmenetluse alusel rahatrahv suuruses 60 eurot. Aitäh kõigile, kes te andsite nõu mida autoga edasi teha. Olen tänulik, et jäime Martiniga autos ellu. See oli õnnetus, mis oleks võinud väga halvasti lõppeda. Praegu on üle kuu aja möödas ja tunnen, et see sündmus on minuga kaasas, aga ma usun, et see jääb veel pikaks ajaks nii. Sõidu hirmust olen üle saanud ja olen liikluses sõites rahulikum kui varem. Peamine on see, mis õppetunde ma sain ja kuidas ma oskan neid edaspidi elus ära kasutada. Minu soovitus on kuulata oma sisetunnet ja mõelge iseenda ja teiste turvalisusele. Muide, kui uudistes loen liiklus õnnetuste kohta, mõtlen alati, et mina küll selline pole, aga tuleb välja, et olingi üks NENDE seast. Põhiline, et inimesed jäid terveks ja edaspidi selliseid õnnetusi ei juhtuks, seepärast otsustasin jagada oma lugu. Aitäh Epp, perekond, sõbrad ja lähedased, kes te mulle kõik toeks olite.