Mida arvan minusse suhtumisest?

Järgnev postitus pole enda tõestamise vajadusest, vaid oma kogemuse kirjeldamine ja kindlasti kirja oskuse parandamiseks. Kirjutan blogipostitusi selleks, et neid tulevikus ise lugeda ja aru saada kuidas olen mõelnud minevikus ja tore kui keegi jagab oma kogemusi siia vastates. Olles loksunud pool aastat merel, tunnen kuidas n.ö hüppan ühest keskkonnast teise. Maismaale tagasi tulles on tunne, et käin läbi värava kus aju hakkab teisiti mõtlema ja rohkem muretsema. Varem tundsin erinevust rohkem kui praegu. Lahkame põhjalikumalt minu olemust. Põhimõtteliselt terve elu kuni selle aastani on mulle väga palju läinud korda teiste arvamus ja suhtumine minusse. Paljud minu valikud on olnud teiste arvamustest mõjutatud. See ei tähenda, et kõik otsused, aga neid tuleb meelde päris mitmeid. Mul on hirm, mida teised mõtlevad minust ja kuidas ma ei täida nende ootusi minu suhtes, kui ma ei ole teiste meelejärgi. Unustan enda sisemised ja tõelised soovid. Suur tunne on saada teiste tunnustust samas enda soove alla surudes. Olen nõus olema kannataja rollis, peaasi, et minu maine säiliks. Antud mõttelaad on mul veel n.ö sees ja ma ei väida, et teiste arvamus ei lähe kuidagi korda. Tunnistan, et ma olen muutunud kohati liiga egoistlikuks, mis ei tähenda, et ma teistega ei arvesta. Olen õppinud rohkem kuulama enda soove ja aeg on näidanud, et kui ma tahan minna teistele korda, siis on võimalik, et poole aasta pärast me ei suhtlegi nt mõne inimesega ja mis kasu ma sellest saan? Veel olen aru saanud, et kui mul on oma visioon (tegelikult võid lugeda meil, sest paljud otsused ma teen Epuga koos), kui teistele tundub esialgu ebaratsionaalne või vale, siis ma ei võta seda hinge, sest ma tean, et see on MEILE mingi hetk kasulik ja isegi vajalik. Seepärast ma ei kritiseeri ja ei võta negatiivset seisukohta kui ma loen ühepoolseid kallutatud uudiseid. Ma ei tea, ega hakka teada saama reaalseid tagamaid ja põhjuseid. Võtame näiteks kollased uudised, mingi liiklusõnnetus, erakondade mustad mängud jne. Ehe näide on auto, riided, telefon, ühesõnaga materiaalsed väärtused. Mulle meeldib hästi riietuda, sõita ilusa autoga ja kasutada head tehnoloogiat, aga mul on omad põhimõtted. Ma ei mõtle enam uutele riietele ja ostan riideid kui on midagi reaalselt vaja. Ma tunnen, et ma ei ole õnnelik ja ei tõesta tegelikult teistele midagi, kui mul on fancy auto, tuttnõi telefon või hetkel moes olevad riided. Mul on omad nõudmised mis peavad olema kvaliteetsed(Näiteks jalanõud ja jooksutossud). Seepärast ma ei ole halvem või saamatum, kui mul on vanad riided ja kümme aastat vana auto 1.6 mootoriga. Samamoodi ma ei kritiseeri teisi inimesi, kellel pole raha trennis käia, aga tal on iPhone X ja sõidab uuber kalli autoga ja reisib laenu eest. Lisaks on toitumine käest ära ja naisele ei kingi midagi. Juhul kui see mõttelaad neile sobib ja nad ongi päriselt õnnelikud, siis on asi korras, mulle ja ehk teistele võib tunduda see imelik. Kahtlane on siis, kui nad on tegelikult rahulolematud ja naine on kurb, kui talle midagi ei kingita. Sellisel juhul on suhtumine vale ja ollakse ühiskonna arvamuse surve all. Kokkuvõtvalt soovin öelda, tunnen enesekindlamalt, et olen muutunud natuke isekamaks, millega ma ei piina ennast mõtetega mida teised minust arvavad. Meie suhtes on see tekitanud erimeelsusi, samas arvan, kui ma mõtleks n.ö vanaviisi oleks olukord kehvem. Tuleb olla julge, jääda iseendaks ja kõik muutused toimuvad samm haaval, mis võtavad aega. Kohe ei tohi pettuda, kui pole suutnud saavutada mida soovid. Põhiline ongi, et sa oskaksid teha ise järeldusi oma käitumisest ja püüdled olla parem mina, kes sa olid eile.