Kus ma oma eluga olen? Ei tea. Pole hullu!

Ma olen iseloomult pigem tasakaalukas ja tähtsad otsused mõtlen väga põhjalikult läbi.

Ma võin otsustada nädalaid kuni veerand aastani. Ometigi olen olukorras, kus ma olen 25-aastane ja siiani pole välja kujunenud sihti mida ma ehk teistel näen kasvõi näiliselt. Elu etapp on juba veerenud punktini kus mõeldakse rohkem pere planeerimisele, pulmadele, kodu soetamisele, karjääri alasele tõusele ja planeeritakse mõnusaid puhkuse reise. Kas ikka on nii? Mulle on Insta effekt ligi ajanud ja olen teda uskuma jäänud? Võimalik, et minu kujutlev arusaam on kõigest mõni protsent reaalsusest.

Kus kurat ma endaga olen? Elamiskoht ja töökoht on olemas.Tervis on korras. Meelelahutuse jaoks on aega ja raha. Lapsi pole, olen 8+ aastat suhtes, vastutan kassi eest, finantskirja oskus on rahuldav. Mida veel tahta? Kunagi kui ma väga ammu gümnaasiumi lõpetasin, siis ma teadsin, et elu läheb lihtsaks, sest mul on plaan ja töötan rutiini järgi. Ma unustasin ära, et me oleme inimesed mitte robotid. Me ei ole arvutid, kuhu sisestada kood ja oleme õnnelikud, oleme siiski tunnetega olendid.

Miks sellised pähe tungivad?

Võimalik, et väliskeskkonna surve mõjutab alateadvust piisavalt, et tunda ennast ebastabiilselt. Mind häirivad paljud asjad, näiteks see, et ma olen 25-aastane ja ei oska ideaalselt hästi eesti keeles kirjutada, mind häirib, et mul ei ole piisavalt teadmisi toitumis-, finants-, trenni- ja eriaala valdkondades. Mida ehffi?? Tegelikult kui mõtlen uuesti ja uuesti, siis nii ongi. Ma pole jooksnud piisavalt kiiresti.

Õnneks elu on õpetanud, et asjad võtavadki aega ja näiteks toitumis harjumuste muutmine võib aega võtta aastaid, oleneb lihtsalt kus on sinu eesmärk. Kui tahad, et ei söö friikaid, siis on see lihtsam, kui selgeks teha kalorite jälgimist ja peast öelda toitainete makrosisaldust.

Teema läks pisut hingeliseks, aga fakt on see, et tegelikult pole see nii oluline. Kõik on suhteline, oleneb mida millegiga võrrelda. Ma tahan üle saada hirmust, mis ütleb mulle, et minul PEAB olema teatud asjad olemas. Iga asi omal ajal. Tuleb julgeda erineda.

Minu teadlik mina on tubli, aga emotsinaalsele minale moraal: Ärge mõelge pisi detailidele, vaadake suuremat plaani, kui sa kõnnid mööda randa, vaata horisondi poole, pole mõtet vaadata enda ees olevat liivarada. Horisont annab rohkem võimalusi kuhu liikuda. Oluline on teha sammud SUURE plaani järgi.