Instagrami elu vs reaalne elu
- Sten L.
- May 14, 2018
- 4 min read
Ma mõtlen päris tihti päeva tegevusi ja magama minnes analüüsin oma toimetusi. Annan endale hinnangu, kuidas sain eesmärgid täidetud ja mida oleks saanud paremini teha. Sellega seoses tekkis idee jagada oma vaatenurka, kuidas kajastub minu elu instagramis ja mis peitub kaadrite taga.
Kui sa loed minu postitust, saad teada minu kogemustest ja tunnetest. Analüüsin Instagrami pilti ja kirjeldan, mis on tegelikult pildi või story kaadritagused. Blogi on ainult minu silmade läbi ja kirjutan võimalikult ausalt.
Võtame näiteks minu viimase pildi:
Osalesin Kadrioru pargis Sinilille jooksul, kus sooritasin ühtlasi üldfüüsilise testi. Kaadri tagune elu: Käisime päev varem Epuga tema vanemate maakodus kevad töid tegemas ja õhtuks tulime linna, sest kass oli maal kaasas ja ei tahtnud teda veel ööseks jätta. Ärkasime järgmine päev päris vara, sest asjad oli vaja kokku panna ja enne starti tahtsin ÜFT-i teha. Jõudsime kohale, tegin ÜFT-i ära ja natuke tegin sooja (1-2min). Start hakkas loomulikult koos vihma sajuga. Epp elas edukalt kaasa ja jooksin soovitud tulemusele nagu oli eesmärk ehk 13:00 min tuleb joosta 3,2km ja minu aeg oli 12:49. Pärast jooksu läksime maale tagasi, sest töö ootas tegemist. Lihtsalt ühel jooksul osalemine nõuab head aja planeerimist ja päeva lõpuks olin läbi nagu viimane latikas. Lisaks veel, et pildil tundun rahul ja õnnelik. Tegelikult ma ei jäänud rahule, sest rahvast oli palju, mis on muidugi positiivne, aga ma tundsin, et oleks saanud veel paremini joosta. Pidin alguses päris palju tempot alla võtma ja järske kõrvalpõikeid tegema. Ei jäänud sellist tunnet, et andsin endast kõik. Lisaks ÜFT-i sooritades olin maapinnal kalde all, tänu millele ei saanud ma soovitud 100 punkti. Kokku sain 290 ja nüüd lähiajal tahan kindlasti uuesti teha.
Mulle jäi silma suvel käidud Kerli ja Kevini pulmas tehtud pilt:
Emotsioon, mis pildil näha, on nii ehe kui ehe. Kerli ja Kevini pulm oli lihtsalt fantastiline ja praegu kirjutades tekib mõnus emotsioon. Pildi taga, aga peitub näiteks see, et ma olin autoga avarii teinud ja see oli esimene kord, kui pidin peale õnnetust autoga sõitma. Ema laenas õnneks autot ja ma olin sõites väga närvis. Öösel sõitsin koju 60-70km/h ja iga viie minuti tagant meenus õnnetus ja alateadvuses oli avarii tekitamise tunne sees. Epp oli väga toetav ja ei näidanud mingit hirmu, et ta kardaks minu kõrval autos olla. Lisaks pildile veel muu sigin-sagin. Näiteks, mul puudus ülikond ja sellega oli palju tegemist. Õnneks läksime poodi, leidsime ilusa ülikonna, mille eest käisin välja umbes 300 euri, kuigi praegu mõtlen, et rentida oleks palju mõistlikum. Minu jaoks oli see suur väljaminek. Ütleme nii, et pildile eelnes lisaks palju ärevust, aga pulmapäeval oli meeleolu suurepärane.
Laeva pilt, kus olen kirja pannud: IT WAS AMAZING. Thank You for support
Ütleme nii, et see oli üks etapp, mis muutis oluliselt meie elu Epuga. Tore on näha Instagramis, kus ma olen üks nädal Prantsusmaal ja nädalad hiljem olen Liverpooli staadionil ja lõpuks naudin Saksamaal peo meeleolu. Kõik, mis kaadrite taga on täiesti ulme. Esiteks oli väga suur väljakutse kuidas hakkab toimima meie suhe. Üks, kes reisib ringi ja näeb erinevaid riike, teine kellele jääb kõik elukorraldus samaks ja lisaks peab üksi olemisele kasvatama paari kuu vanust kassi.
See periood oli elamuste rohke ja samas nõudis väga palju ohverdust suhte, perekonna ja sõprade arvelt. Ma üritasin anda endast parima ja usun, et õppisin palju. Kõige keerulisem oligi, et lõppude lõpuks pidin ise hakkama saama, lisaks veel mere rutiiniga harjumine.
Epp pidi üksi hakkama saama kõige raskematel aegadel. Oli hetki, kus ma polnud lihtsalt levi pärast kättesaadav. Lisaks minule endale oli see väga raske. Visioon, mida ma arvasin oma erialaselt töölt, oli täiesti erinev mis vastas reaalsusele. Tunnistan, et oli päevi, kus ma olin emotsionaalselt täiesti katki (loe pillisin) ja raske oli leida motivatsiooni elust rõõmu tunda. Kindlasti ma ei kahetse otsust, aga selle otsuse langetamise hind oli karm.
Vaatame pilti, kus on armas kass Mazikeen.
Psh, armas? Pigem: Olen kass, kes närib kõike ja hakkan valju heli tegema iga hommik kell 5 ja mulle ei meeldi, kui lilled on vaasis. Ma võiksin terve eepose temast kirjutada : )
(Plaanis on Mazikeenist blogipostitus kirjutada.)
Üldiselt on tore näha pilte loomadest ja kui nad teevad midagi eriti ägedat. Reaalselt on looma eest vastutus ja kui ta näiteks käitub imelikult, siis mõtled kohe kas tal on kõik korras jne. Kassiga koos elamine ei ole igav ja ta esitab põnevaid väljakutseid.(Loe: kaka koristus ja silmad lahti ringi käimine, et ei komistaks.) Oleneb kindlasti kassist, näiteks meil on noor siiami ja orientaali segu kass ja temaga ongi veidi keerulisem. Üldiselt ma ei pane pilti, kus ma olen ta peale pettunud või ta on midagi katki teinud. Pigem läheb üles pilt, kus ta on modelli välimusega ja magab hästi armsas asendis. Ma praegu vaatan seda pilti ja mõtlen, et oleks ma too hetk teadnud, mis mind ees ootab. Tegelikult nii hull kassiga elu kindlasti ei ole ja tema võtmine on parim otsus mis me Epuga teinud oleme.
See pilt on päris vana ja olen teinud foto, kus teen tööd ja olen pildil rõõmus. Tegelikult praegu mõeldes oli see jube aeg. Minu amet oli lamekatuse paigaldaja. Töö oli raske, ma sügelesin koguaeg, sest olin kokkupuutes villase materjalig ja mulle ei meeldinud see töö. Ma töötasin, et saada kogemust, aga peamiselt väga hea palga pärast. Ma ärkasin hommikuti üles ja ei tahtnud uue päeva algust ja ootasin meeleheitlikult tööpäeva lõppu. Ma olin väsinud ja autokool venis nagu tatt. Lisaks olin emotsionaalselt ebastabiilne ja praegu kirjutades ei tulegi häid mõtteid, mis võis hästi olla. Raha teenisin rohkem kui praegu, aga ma kulutasin selle ära ja ei osanud eesmärgi päraselt sentigi koguda.
KOKKUVÕTE:
Ma kaon aegajalt ikka Instagrami explori ja tunnen, et ma ei ole midagi saavutanud. Lisan ise pilte kui ma olen tol hetkel õnnelik ja rahul, aga inimesed ei näe seda kas ma olen kestvalt rahul ja õnnelik. Ma püüan jälgida rohkem kasutajaid kes inspireerivad mind oma tegudega ja mõtteviisiga. Vähem pööran tähelepanu teiste edu võrdlemist iseendaga. Arvan, et igaüks oma edu väärt ja enamasti pildil ei kajastu raskelt tehtud töö.Ma võrdleks seda nagu jäämäge merel, näed vaid killukest osa suurest jäämäest.
Comments