Millisena ma käitun liikluses?

1. AUTOJUHT

Alustan blogi kurva statistikaga. See aasta on liikluses hukkunud 59 inimest ja eelnevatel aastatel on arvud olnud 30 ja 39. Ma ei ole kursis iga juhtumiga, olen arvamusel, et antud arv võiks olla tunduvalt madalam.

Nii lihtne on kommenteerida, arvustada ja anda enda poolne hinnang, teadamata iga õnnetuse põhjuseid. Leian, et iga õnnetust tuleb võtta eraldi seisvalt. Kindlasti on igal õnnetusel oma iseloom, näiteks alkohol, halb ilmastik või võimete ülehindamine.

Tekitasin eelmine aasta avarii, kus vigastada sai kaasreisja ja auto läks romulasse. Olen teinud omad järeldused ja alati kui vihma sajab ja ma pean sõitma, tuleb õnnetusest mingi kild silme ette. Antud õnnetus oli ülimalt õnneliku lõpuga ja keegi õnneks tõsiseid vigastusi ei saanud. Sellegi poolest ma tunnen, et väga palju saab iga inimene anda panuse liiklus kultuuri parandamiseks.

Olles ise 70% ajast autojuht, 20% jalgrattur ja 10% jalakäija, tunnen, et igaüks on n.ö omas ruumis ja tihti mõeldakse liigselt ennast õigustavalt.

Ma tunnistan, et ma olen liikluses üpris keevaline, eriti tuleb seda ette tipptunnil. Ma lähen GIGA närvi kui on kaks rida millest üks rida lõppeb ära ja autod pressivad vahele. Millegi pärast ma arvan, et autojuhid teevad meelega, sest nad peavad ennast tähtsamaks, aga kui ma võtan hetke mõtlemiseks, saan aru, et ta sõidab esimest korda selles kohas ja liiklusvool on tegelikult sujuvam kui on ühtlasem liikumine. Väga tihti saab minu kuum emotsioon külmast tundest võitu, mille tõttu ma olen roolis nagu mingi koletis.

Teine häiriv moment on see, kui keegi KURADI SEENEPEA passib telefonis. Kas tõesti reaalne elu jääb elamata kui inimene ei saa olla kursis viimase Delfi uudisega või jääb nägemata Instagrami feedis jooksev pilt? Ma olen veendunud, et see pole nii eluliselt tähtis,et seda peab liikluses jälgima.

Kolmandaks, ma ei saa aru signaalitamisest. PSH! Ma olen ise ka nagu mingi poole toobine, kui olen signaalitanud. Vilguta tuledega ja ma olen veendunud, et autojuht näeb sind. Ma ei pea seda signaali all hoidma. Kusjuures ilusatel autodel on kole signaal heli. Lugege liiklusseadust, millal võib signaali lasta, kindlasti mitte iga oma emotsiooni peale. Jah, ma olen signaalitanud, aga kindlasti on see vale käitumine ja ennast tagasi hoides ja mõeldes kainelt, pole 95% signaalitamised väärt olnud. Ma ei väida, et signaali mitte üldse kasutada, aga kindlasti ei pea igas olukorras signaalitama. Miks see mulle hinge läheb? Näiteks kui ees on algaja juht ja signaaliga anda märku, et ta kiiremini tegutseks, siis seda kindlasti ei juhtu.

---

2. JALGRATTUR

Juhilubade puudumisel ei osanud ma aru saada kuidas autojuht ei näe kiiresti sõitvat jalgratturit. Jalgratturid peavad samas aru saama, et autojuht ei pruugi teid kohe märgata, see võib võtta hetkeks aega. On autojuhte, et kes ei tahagi jalgratturit märgata ja neil on mingi isiklik vimm nende vastu. Ma loodan, et mitte seepärast, et rattur on aktiivne ja tal on roolis olles pirukas käes ja satub masendusse, et ta üldse ei liigu. Osad jalgratturid kihutavad üli lähedalt mööda ja ei veendu kas autojuht on neid märganud. Ärge kiirustage. Jääb õnnetus olemata!

Mul on kogemus jalgratturina, kui rahulikult kõndisin ratas kõrval ülekäigurajal ja näen kuidas autojuht ei märka mind, sest tema sõbranna pilt telefonist peegeldab läbi prillide mulle silma.

Jah, need on pigem erandid, aga antud olukorrast on tõenäosus kindlasti suurem, et võib juhtub õnnetus.

---

3.JALAKÄIJA

Jalakäijad on üldse kõige bossimad : )

Ma saan aru, et inimesed on teisest elu aastat käima õppinud ja on mega kunnid kõndimeses, aga liiklus on natuke vale koht kus seda välja näidata. Klapid peas ja nägu nutifonis on üsna tavaline vaatepilt. Jah, see on üldistav ja tegelikult 95% on tähelepanelikud, aga see 5% jääb mulle pinnuks silma. Lahe on veel kui inimesed on seltskonnaga ja võtavad terve tee laiuse enda kätte ja longivad sellisel kiirusel mis pole liiga kiire ega liiga aeglane. Mina olen jalakäijana väga tähelepanelik ja mul on korduvalt otsa kõnnitud. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on. Ilmselgelt ma pole piisavalt tähelepanelik.

Teiseks:

Jalakäija on õnnetuses kindel kaotaja. Kandke kindlasti pimedas helkurit! Ma tõesti ei näe inimese valgeid silmamunasi ja ma loodan, et inimestel on kodus helkur olemas. Ma kannan helkurit alati ja ma tunnen ennast turvaliselt ja autojuht märkab mind.

KOKKUVÕTTEKS SOOVIN ÖELDA, ET MÕELGE LAIEMALT JA PÜÜDKE NÄHA OLUKORDA ERINEVALT, ÄRGE ÜLDISTAGE JA TÄHELEPANELIKKUS ON VÕTMESÕNA.

Ma ise kirjutasin päris üldistavalt ja ärge võtke iga sõna hinge ja kui sa solvusid või tekitas sinus mingi emotsiooni, siis ilmselt tundsid ennast natuke ära.

Kordan, ma olen teinud vigu, lasknud signaali, närvitsenud, ette keeranud jne. Ma julgen seda tunnistada ja teen nii, et ma järgmine korda seda viga ei teeks! Peace!!!!